Muinasjutud liigituvad järgmiselt: loomamuinasjutud, imemuinasjutud, tõsielulised muinasjutud ja kunstmuinasjutud.
LOOMAMUINASJUTUD Loomamauinasjuttudes on loomad isikustatud - nad kõnelevad ja tegutsevad nagu inimesed. Iga loom on teatud iseloomu või tegelase sümbol. Eesti muinasjuttudes on sagedamini esinevad tegelased: rebane - salakaval, kaval, nutikas hunt - rumal, ahne karu - tugev jänes - kaval, kiire, arg Eesti muinasjuttudes esineb ka mitmeid linde: kaaren, ronk, harakas, vares. "Hunt ja hobune", "Siil praeb sitikat", "Kuidas hunt jääaugust kala püüdis" jne.
IMEMUINASJUTUD Imemuinasjuttudes on fantaasial suur osakaal. Sündmustik on üleloomulik, väljamõeldud. Tegelased omavad imelisi, üleloomulikke võimeid. Kasutatakse esemeid, millel on imettegevad võimed. Eesti imemuinasjuttudes on imetegelased kratid, pisuhännad, koerakoonlased - need tegelased arvatakse negatiivsete tegelaskujude hulka. Positiivsed tegelased on haldjad, merinäkid, murueided ja nende tütred. "Imelik peegel", "Vaeslapse käsikivi".
TÕSIELULISED MUINASJUTUD Nende muinasjuttude tegevus areneb üldiselt tõsielu piirides. Inimene, kes neis muinasjuttudes tegutseb, on tavapärane, sageli vaene, kuid arukas. Üks selle muinasjutu tuntuim motiiv on - karjapoisist kuningaks.
KUNSTMUINASJUTUD Need on muinasjutud, kus autoriks on elukutselised kirjanikud, kes kasutavad kirjutamisel teadlikult muinasjutu vormi. O. Luts "Nukitsamees", A. Pervik "Kunksmoor", E. Raud "Naksitrallid"